Täna kirjutan Sulle suure tänutundega. Laupäeval oli mul võimalus üles astuda Paides toimuval Enesearengufestivalil. Kandideerisin sinna kõnelema juba märtsikuus. Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid.
Valmistasin kõnet ette nii aprillis kui ka maikuus, kuid midagi juhtus, kui Eestisse tagasi tulin. Ma sain aru, et ma ei saa minna inimestele rääkima sellest, kui äge naine ma olen, et poegadega Balile kolisin ja mida vägevat see meie ellu kõik kaasa tõi. Eestisse jõudes sain nägemuse, et see ei ole see teema, mida rääkida.
Minu esinemise pealkirjaks oli “Unistuste täitumise kulissidetagused” ning otsustasin festivalil osalejatega jagada seda, mis Balile kolimine minuga tegelikult kaasa tõi.
Tänases väärtuskirjas soovin seda ka teiega jagada. Kui Sa olid festivalil, siis hea meenutus Sulle. Kui Sa ei olnud festivalil kohal, siis ehk on see ka Sulle mõtteainet pakkuv.
- Kui otsustasin Balile kolida, siis arvasin, et lõpuks saab midagi mu elus päriselt muutuda. Kuid üsna kiiresti avastasin, et ma ikka olin mina ise. Väga paljud tuttavad olukorrad minevikust hakkasid korduma. Lastega suhe oli ikka sama. Samad asjad ärritasid mind. Sain veel selgemalt aru, kui kunagi varem, et ükskõik, kuhu maailma otsa ma lähen, ikka olen mina samasugune. Seega, kui soovin, et päriselt midagi muutub, pean iseendast paremini aru saama. Alustuseks seda endale tunnistama, milline ma olen, sest siis ma näen, mis võiks olla teisiti.
- Kui olin kuus kuud Balil elanud, olin jõudnud punkti, kus olin emotsionaalselt nii läbi, et ma ei suutnud endale enam ühtegi vabandust lohutuseks tuua. Mul ei jäänud muud üle, kui endale tunnistada, et olin Balile läinud valedel alustel. Tahtsin näidata teile, et unistusi on võimalik täita. Tahtsin võtta oma pojad ära keskkonnast, kus mina ja nende isa olime üles kasvanud, et nendest ei saaks teleka ees kogu maailma süüdistavad mehed. Ma tahtsin tõestada… Mida? Kellele? Ja siis saingi aru, et tunnen ennast nii üksinda ja et keegi mind ei mõista ning hakkasin selgelt nägema kogu seda mustrit oma elus, kuidas just see üksilduse ja mittemõistmise tunne on mind terve elu juhtinud. Täpsustan - üksinduse ja mittemõistmise tunde mitte tundmine!
- Eestis olles sain aru, et olen segi ajanud oma vajadused ja tahtmised. Sain aru, et mul oli täitmata tähelepanu ehk armastuse vajadus ning see oli ka põhjus, miks ma üldse kõike enda elus teen.
“Kas nüüd Sa siis ei saagi enam reisida ja tähelepanu keskpunktis olla,” küsiti minu käest festivalil.
Ikka saan.
Küsimus on lihtsalt selles, miks ma seda teen.
Seega, olen ma asunud muutma seda tunnet enda sees, et olla endale, oma lastele, lähedastele ja ka Sulle veel rohkem toeks. Mitte keegi siin maailmas ei peaks tundma ennast üksi. Sest asi on selles, et me kõik oleme ühendatud.
Kui Sind need teemad kõnetavad, siis kutsun Sind endaga kõne broneerima. Ehk on just nüüd Sinu jaoks aeg teha see samm, tulla välja pidevalt korduvast mustrit ja lõpuks ometi teha asju õigetel alustel - see on armastusega!
“Armastust tunned, kui armastust jagad!”
Ilusat neljapäeva!
