Jaanuari alguses võtsin ette midagi täiesti teistsugust – veetsin 7 päeva pimeruumis. See kogemus avas mu silmad (või pigem: sisemise silma) viisil, mida ma varem ei olnud kogenud.
Seal pimeduses nägin nii selgelt, kuidas minu uskumused on kujundanud minu elu. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas olen oma meele poolt loodud vangis olnud. Ja nagu ikka, siis vangis on ka valvurid. Valvuriteks on väga sügaval alateadvuses peidus olevad uskumused ja veendumused.
Need on nagu nähtamatud valvurid, kes on hoidnud mind turvalises, kuid piiratud raamistikus. Need kaitsjad on hoidnud mind tagasi iga kord, kui olen soovinud astuda sammu oma mugavustsoonist välja.
Sellest võiksin ma veel pikalt kirjutada ja kindlasti ma seda mingil hetkel ka teen. Kuid täna toon Sulle kolm näidet, mida ma pean nende valvurite all silmas.
- Avalik esinemine: Kujuta ette, et põhikoolis ütles keegi Sulle: "Sa oled nii vaikne, Sind ei ole üldse kosta." Sellest hetkest alates oled vältinud igasuguseid esinemisvõimalusi. Isegi mõte koosolekul sõna võtmisest tekitab ärevust. See uskumus "Mul on liiga vaikne hääl" toimib nagu nähtamatu sein, mis hoiab Sind tagasi. Kui aga julged proovida, võib selguda, et Sinu sõnum ongi see, mida teised kuulda tahavad, ja tegelikult oled Sa selles päris hea.
- Karjäärialased piirangud: Oled lapsena kuulnud: "Meie peres pole keegi kunagi äris edukas olnud." See lause jääb Sind saatma terve elu, ilma, et Sa seda märkaksid ja kui tekib võimalus alustada oma äri, hakkad iseenda ideed kohe maha tegema: "Ma ei ole ju ettevõtja tüüpi." See uskumus toimib valvurina, mis hoiab Sind turvalises, kuid väikese potentsiaaliga tsoonis, kuigi tegelikult võiksid sa suurepäraselt hakkama saada.
- Suhted: Võib-olla oled kuulnud kelleltki lähedaselt: "Sa oled liiga iseseisev, et keegi tahaks Sinuga koos olla." See lause paneb Sind alateadlikult uskuma, et iga suhe ebaõnnestub. Seetõttu hoiad end inimestest eemale või hakkad end pidevalt kahtluse alla seadma, kui keegi Sinust tõesti huvitub. Kui Sa selle uskumuse ära tunned ja julged teistmoodi mõelda, avastad, et inimesed ei põgene Sinu iseseisvuse eest – hoopis vastupidi, nad hindavad seda.
Kui ma pimeduses olin, mõistsin, et need valvurid ei ole alati meie vaenlased – nad kaitsevad meid tundmatu eest. Kuidas aga minna neist mööda, kui ma tunnen, et soovin seda osa endas arendada? Ma hakkasin küsima endalt järgmist:
- Mida ma arvan oma eesmärgi saavutamisest? Panin kirja kõik arvamused, mis mulle pähe tulid.
- Millised nendest uskumustest on minu hüvanguks ja millised mind piiravad?
- Kas ma julgen astuda üle selle nähtamatu piiri, et näha, mis teisel pool on?
Arvasin, et see ei ole lihtne. Kuid, mida rohkem arvamusi kirja said, seda rohkem ma märkasin, et see on lihtne. See on taaskord üks lugu, mida endale räägin.
Sellest hetkes muutus väga palju. Unistused tulid varrukast ja ma kirjutasin seitsme päeva jooksul täis kolm märkmikku.
Ma kogesin nii selgelt, et ma suudan oma uskumusi uurida ja neid ümber kujundada, sest need ei ole tegelikult mina. Need on valvurid, mille olen ise kunagi palganud. Seega saan ise otsustada, et nad vallandan.
Mõtle hetkeks enda uskumustele. Millist lugu Sina endale räägid? Mida Sa arvad oma unistuste täitumisest? Kas need toetavad Sind või takistavad Sul liikuda sinna, kuhu soovid?
Loodan, et see kiri andis Sulle mõtteainet, kuidas oma uskumusi vaadata ja neid vajadusel muuta. Julgus astuda neist valvuritest mööda võib avada täiesti uue tee, mida Sa varem isegi ei märganud. Soovitan Sul nendele küsimustele vastata kirjalikult. Kui oled seda teinud, siis kirjuta mulle, mis Sa avastasid.
Imelist neljapäeva!
